Eckart Altenmüller​ on aktiivse teadus- ja kontsertkarjääriga ülikooliprofessor ja meditsiinidoktor. Altenmüller lõpetas Freiburgi Ülikooli meditsiini ja muusika erialal ning peale osalemist Aurèle Nicolèt’ ja William Bennetti meistriklassides sooritas seal ka kontserteksami. Kliinilise koolituse läbis ta Freiburgi Neuroloogia osakonnas ja Tübingenis neuroloogi ja neurofüsioloogina. 1994. aastal sai Altenmüllerist Hannoveri Muusika- ja Teatriülikooli Muusikafüsioloogia ja Muusikute Meditsiini Instituudi õppetooli juhataja ja direktor, kus ta töötab senini. Selles ametikohas on jätkunud tema uuringud senso-motoorse õppimise ja muusikute käeliste liigutustega seotud häirete valdkonnas. Aastast 2005 on dr. Altenmüller nimeka Göttingeni Teaduste Akadeemia liige, vahemikus 2005-2011 ka Saksa Muusikafüsioloogia ja Muusikute Meditsiini Seltsi president ning aastast 2011 selle asepresident.


Muusika toimiva ja häiritud aju plastilisuse käivitajana

Muusikute sensoorsetel-motoorsetel oskustel on oma spetsiifika: õppimine algab väga varases eas mängulises atmosfääris. Stereotüüpseid liigutusi harjutatakse pikka aega järjest ning järjest keerukamal tasemel. Kuid muusikute üha suureneva spetsialiseerumise ja pikaajalise koolitusega on kaasnenud ka tumedam külg – kontrolli kaotamine, vilumuse vähenemine käes, s.o häire, mida nimetatakse muusikute krambiks või koldeliseks düstooniaks (düstooniad on haigused, mille puhul tekivad teatud lihaste tahtmatu kontraktsiooni tõttu ebanormaalsed spasmid). Esimene taoline teadaanne on 1830. aastast ambitsioonika pianisti ja helilooja Robert Schumanni päevikust. Pikaajaline harjutamine ja valusündroomid võivad käe üle mängides esile kutsuda düstoonia (millega oli ilmselt tegu ka Schumanni puhul), mis kujuneb välja umbes 1% professionaalsetest muusikutest ja lõpetab enamasti nende karjääri. Uuringud toovad välja, et selle põhjuseks on häiritud ajuplastilisus.
Oma ettekandes esitan uusi andmeid funktsionaalne plastilisuse kohta. Tundub, et varajane harjutamine on selgelt tõhusam kui hilisem alustamine. Meil on ka uusi andmeid muusikute düstoonia etioloogias (etioloogia – õpetuses haiguste põhjustest). Näib, et on olemas motoorsete häirete eri kategooriad, mis on seotud kas psühholoogiliste või närvide häiretega. Oma ettekandes arutlen ärevuse ja häiritud plastilisuse rolli üle. Lõpuks esitan meie järeldused, mis puudutavad muusikute düstooniat vallandavaid tegureid.