Jaan Ross on sündinud 5. aprillil 1957. aastal Tartus matemaatik Maimo Rossi ning Eesti nüüdisaegse atmosfäärifüüsika rajaja akadeemik Juhan Rossi peres. Omandanud Tartus põhihariduse ning lõpetanud ka Tartu Lastemuusikakoolis Nelly Mägi (Asteli) klaveriklassi, jätkas ta õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis muusikateooria alal, mille lõpetas 1975. aastal. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpetas ta 1980. aastal cum laude muusikateadlase ja pedagoogina. 1988. a kaitses Jaan Ross kunstiteaduste kandidaadi väitekirja „Konsonantsuse objektiivsed eeltingimused muusikas“ Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias ning 1992. a psühholoogiadoktori väitekirja Turu Abo Akadeemias. Aastail 1993-1996 oli Jaan Ross Eesti Keele Instituudi teadusdirektor, 1996-1999 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan, 2003-2006 TÜ kunstide osakonna juhataja. 1996-2015 oli ta TÜ kunstide osakonna professor ning aastast 1995 on ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna professor. Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Jaan Ross 2003. aastal. Akadeemik Rossi peamiseks uurimisvaldkonnaks on muusika taju ja tunnetuse ning muusikahelide objektiivse kirjeldamisega seotud probleemid: läänemeresoome regiviiside temporaalne struktuur, akustilise analüüsi rakendamine laulja vokaaltehniliste probleemide lahendamisel, helikõrguse taju iseärasused, kuulmisillusioonide taju iseärasused, konsonantsitaju objektiivsed eeltingimused jm. Jaan Ross on mitmete Eesti ja välismaa teadusühingute liige. Alates 2009 on ta Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühingu (ESCOM) juhatuse liige ning aastatel 2009-2015 oli ta Eesti ülikoolidevahelise kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli juht. Samuti on ta ajakirjade Musicae Scientiae, Journal of Interdisciplinary Music Studies, Res Musica ja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige. Jaan Ross on avaldanud üle 150 teaduspublikatsiooni, olnud mitmete magistri- ja doktoritööde juhendajaks, oponeerinud ja eelretsenseerinud doktoriväitekirju Cambridge’i, Yorki, Tampere ja Helsingi ülikoolis ning Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias. Jaan Ross on tõlkinud eesti keelde erialast ja kaasaegset vene ilukirjandust (Vladimir Voinovitš, Andrei Gelassimov, Jevgeni Griškovets, Mihhail Šiškin, Andrei Ivanov ja Marina Palei). Akadeemik Rossi tööd on tunnustatud Eesti Heliloojate Liidu muusikateaduse aastapreemiaga (1992), Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2001) ja Eesti Muusikanõukogu aastapreemiaga (2007). 2001. aastal autasustati teda Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
 

Muusika ja emotsioonid

Kõigis kultuurides kasutatakse helisid produktiivselt kahel erineval moel: kõnelemiseks ja musitseerimiseks. Kui keele puhul on selle evolutsiooniline tähendus selge ja pikemat põhjendamist ei vaja, siis muusika puhul polegi nii lihtne vastata küsimusele, miks inimesed muusikat teevad ning miks pole teada ühtki kultuuri, milles muusika või keel puuduks. Üldiselt ollakse ühel meelel, et muusika on mingil kombel seotud emotsioonidega. Sellest tulenevalt võiks püüda uurida muusika evolutsioonilist otstarvet läbi psühholoogiliste emotsiooniteooriate. Psühholoogias on küllalt palju tähelepanu pööratud emotsioonide liikide eritlemisele. Siin räägitakse nn põhiemotsioonidest, milleks tavaliselt peetakse rõõmu, kurbust, viha ja hirmu. Ei ole kahtlust, et muusikahelidel leidub tunnuseid, mida on võimalik nimetatud emotsioonidega seostada. Rõõmu võib markeerida mažoorse laadi, kiire tempo ja kõrge registriga, kurbust aga vastupidi, minoorse laadi, aeglase tempo ja madalama registriga. Niisugused seosed on Lääne kultuuris üldised, millest annab tunnistust see, et näiteks pulmades ja matustel üht ja sama liiki muusikat esitada ei saa. Mitmed muusikateadlased on aga esitanud küsimuse, kas eri liiki emotsioonide markeerimine helidega on muusika ja emotsioonide vaheliste seoste mõistmiseks kõige olulisem. Uurijad ja muusikud nagu Eduard Hanslick (1825–1904), Igor Stravinski (1882–1971), Leonard Meyer (1918–2007) jt on rõhutanud, et enamik Lääne klassikalisest muusikast on olemuselt mittereferentsiaalne, mis tähendab, et muusikahelid ei osuta peale helide endi ja nendevaheliste suhete mitte millelegi muule. Enam kui pool sajandit tagasi pakkus Meyer välja niisuguse muusikaliste emotsioonide teooria, kus eri liiki emotsioonide tuvastamisele muusikas tähelepanu ei pöörata. Meyeri teooria keskseks mõisteks on muusikaline ootus. Et muusika on ajas kulgev protsess, siis kujundab kuulaja igal ajahetkel välja ootusi selle kohta, kuidas muusika võiks jätkuda. Osa nendest ootustest saab täidetud, osa mitte. Optimaalne tasakaal täidetud ja täitmata ootuste vahel ongi see, mis loob kuulaja jaoks muusika emotsionaalse paeluvuse. 
Ettekande võtmesõnad on: muusika, psühholoogia, emotsioonid, muusikaline ootus.