Peeter Vähi sündis 18 mail 1955 Tartus. Nooruses õppis akordionit, kontrabassi ja muusikateadust. 1974 alustas Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooniõpinguid prof Eino Tambergi käe all ning 1980 omandas heliloojadiplomi. Kõrvuti tegevusega heliloojana töötanud kontserdiprodutsendi ja festivalide kunstilise juhina Eesti Kontserdis (1990−2000), tegutsenud vabakutselise plaadiprodutsendina. Alates 2010 Aasia rahvaste muusika alaline külalislektor Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Käesoleval hetkel ERPi (Estonian Record Productions, alates 2001) kunstiline juht, samuti muusikafestivalide “Orient” (alates 1992) ja “Klaaspärlimäng” (alates 1995) kunstiline juht. Enam kui 100 muusika-, orientalistika- ja reisialase raadio- ja telesaate, artikli ja raamatu autor või kaasautor. Ühiskondlik tegevus: Heliloojate Liidu juhatuse liige (alates 1988), Budismi Instituudi nõukogu aseesimees (2002−2014), Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige (alates 1982), Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu nõukogu liige (2001−2008), Drikung Kagyu Ratna Shri Keskuse / Eesti  Budistliku Koguduse president (1992−2005), Eesti-Jaapania assotsiatsiooni liige (alates 2010).

Loomingut iseloomustavad stiililine mitmekesisus, kuulajasõbralik helikeel, meisterlik eksootiliste pillide ja elektroonika kasutamine, lai tunneteskaala alates meditatiivsest-filosoofilisest rahust kuni barokse motoorikani. Oluliste teoste hulka kuuluvad oratoorium “Maarja Magdaleena Evangeelium” jutustajale, vokaalsolistidele, kahele koorile ja sümfooniaorkestrile, Aafrika initsiatsiooniriitus “Müstilisel Kaydara-maal” jutustajale, vokaalsolistidele, kahele koorile ja sümfooniaorkestrile, “Müstiline ühinemine” kammeransamblile, kantaat “Ülim vaikus” naishäälele, meeskoorile ja kelladele, flöödikontsert “Taevase järve laul”, “Call of Sacred Drums” löökpilliansamblile ja sümfooniaorkestrile, “Nelikümmend kaks” erinevatele intrumentaalkoosseisudele.

Peeter Vähile on omistatud mitmeid auhindu ja preemiaid, nende hulgas Eesti Muusika Aastapreemia 1986 ja 1990, Kultuurkapitali Aastapreemia 1998,  Balti Assamblee Kunstipreemia 2013.


Muusika mõju inimorganismile

Meie, muusikud, räägime sageli muusika emotsionaalsest mõjust kuulajale. Teame, et minoorsed helilaadid on kurva kõlavarjundiga, mažoorsed laadid mõjuvad rõõmsatena, aeglane tempo kutsub enamasti esile melanhoolseid tundeid, kiire marsirütm tekitab reipa meeleolu jne.
Muusikateraapia otsib võimalusi, kuidas saaks muusika ja helilainete abil mõjutada inimest mitte üksnes esteetilisel ja emotsionaalsel, vaid eelkõige füsioloogilisel tasandil. Võimalik, et Tiibeti buda munkade laulu ja hiigelpasunate, Siberi šamaanitrummide ning mongolite ja tõvalaste kurgulaulu madalad sagedused suudavad inimorganismis esile kutsuda teatud füsioloogilisi protsesse. Teaduslikumalt lähenes madalate helisageduste kasutamisele teraapilisel otstarbel Norra muusikaterapeut ja nn vibro-akustilise voodi väljaarendaja Olaf Skille. VII–XII sajandi India muusikateoreetikute traktaatidest pärineb hulganisti informatsiooni selle kohta, mil moel üksikud helid, helilaadid ja meloodiamudelid mõjutavad inimest.
Kuivõrd reaalne on ülal nimetatud teadmisi ja hüpoteese arvesse võttes komponeerida eesmärgistatud teraapilist muusikat? Möödunud sajandi lõpukümnenditel tegin mõned säärased katsed koostöös psühhoterapeut Meelis Kuusemetsaga. Kas sel moel loodud muusikaseanssidel on ka reaalne positiivne mõju ja raviefekt?